Hans Alver

Hans Alver – legendaarne Haapsalu linnapea.

Legendaarne Haapsalu linnapea Hans Otto August Alver sündis Valgas 11. aprillil 1887. aastal.

Õppis alul Valga progümnaasiumis ja hiljem Pärnu gümnaasiumis, mille 1907. aastal lõpetatuna astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Diplomeeritud tohtriks sai ta 1918. aastal. I maailmasõja ajal tegutses arstina Vene sõjaväes. Pärast ülikooli lõpetamist siirdus dr. Alver Läänemaale ning temast sai vabalt praktiseeriv arst Lihulas (1918-1919). Vabadussõjast võttis osa vanemarstina Kuperjanovi pataljonis.

Sõja lõppedes asus taas Läänemaale, kus ta 1920. aastal valiti maa-arstiks. Sel kohal töötas ta kuni 1931. aastani, olles samas paaril korral lühemat aega Lääne maahaigla juhataja. 1921. aastal valiti dr. Alver Haapsalu linnavolikokku. Samal aastal loodi tema algatusel Haapsalu Kaunistamise Selts.

  

Poliitikast Haapsalus

Kahekümnendate aastate lõpus polnud Haapsalu rahvas oma raehärradega sugugi rahul. Sirvides 1928.-1929. aasta Lääne Elu numbreid, hakkab silma, kui suures vastuolus töötasid sel ajal linnavalitsus ja volikogu.

Linnavalitsuse pattude register oli üsna pikaks veninud. Pea igast koosolekust raekojas ilmus lehes teravaid ja mahlakaid vastukajasid.

Tuntud oma demokraatlike vaadete poolest, tulvil energiat ja organiseerimisvõimet, sattus Alver mitmel puhul valitsevate ametnike ja nende toetajate kriitika alla (seda küll mitte Lääne Elus). Ta oli volikogus nn vastasrinde, tegelikult volikogu enamuse silmapaistvaim tegelane.

Ajalehe Läänemaa (mis oli linnavalitsuse hääletoru) veergudel püüti Alveri vastu süüdistusi esitada. Selle peale vastas doktor omakorda Lääne Elus sõnadega, mis peaksid tema vaateid piisavalt hästi iseloomustama. ‘Ja, quo vadis – kuhu tõttad, Alver? Tõttan oma endist, aga lihtsat sirget teed parema tuleviku nimel, mis saabuma peab ja tuleb hiljemalt meie lastele, raiskkärbestest hoolimata; ja sõdin seepärast vastavalt oma jõule, endiselt alaväärtuslike, meie linnale ja isamaale kahjulikkude elementide vastu?

Alver linnapeaks

1929. aasta juuli lõpuks tõusis päevakorda uue linnapea kandidaadi otsimine ning volikogu elujõuline opositsioon lahendaski kriisi. Linnapea isiku suhtes jõuti üksmeelselt kokkuleppele – linnapeaks sai Hans Alver. 26. augustil 1929 olid uued linnaisad ametis ning Alveri juhtida jäid ‘vaeslaste kohus, tuletõrje asjad, kuurordiala, pargid ja puiesteed, hariduse ala ja üldine linna asjaajamise ja majapidamise juhtimine.’
(LE, 31. august 1929, nr 35.)

Siitpeale kadusid ajakirjandusest linnavalitsust sarjavad kirjutised. Võib arvata, et raekojas hakkas kord majja saama. Ja nii see ka tõesti oli. Järgnevad aastad olid Haapsalule väga edukad.

Mida kõike suudeti!

Vaatamata rahanappusele saadeti palju korda: alustati linna veevärgi sisseseadmist, tänavate sillutamist. Väga tähtsaks pidas Alver kanalisatsioonivõrgu ehitamist, prognoosides väga täpselt, kuidas linna reoveed võivad 50 aasta jooksul ümbritsevad merelahed kuurordist hoopis haiguskolleteks muuta.

Rajati puiesteid, pandi alus Aafrika rannale, kaunistati linna jne.

Kõige selle taga oli Alveri suunav käsi. Samal ajal võttis ta osa kurortoloogilistest üritustest Euroopas ja isegi Ameeriaks, tutvudes kõige väljapaistvaga, ja püüdis seda kohalikes piiratud oludes rakendada.

Haapsalule tuli kasuks, et linnapeatoolil istus avara silmaringiga arst, kelle erksast vaimust annab tunnistust ka sügav huvi kohaliku ajaloo vastu.

1929. aastal asutati Alveri eestvedamisel Läänemaa Muuseumi Ühing. Praeguse Läänemaa Muuseumi vanema ja väärtuslikuma vara hulka kuuluvad just siis kogutud ja Läänemaad iseloomustavad ajaloolised esemed.

Teil ju Alver!

Linn võis oma ‘esimese kodaniku’ üle tõesti uhke olla. Ütlesid ju kõrged ametnikud pealinnast tihtipeale: ‘Mis teil viga, teil ju Alver!’

1932. aasta 9. aprillil esitati Lääne Elus küsimus, miks lauldakse Haapsalule lausa ülistuslaule ja vastatakse samas: ‘Aga mõistagi seepärast, et endine räpane kalurite linn on muutunud kultuurseks supellinnaks. Ja kui meie seame küsimuse nii, et kes on olnud siis selleks nõiavitsaliigutajaks, siis saame sellele vastata,et selleks on väga kaaluvalt end ohverdanud dr. Alver.’

Selline oli linnapea kaasaegsete pilgu ja sõna läbi. Teda austati, imetleti tema avarat naeratust, optimismi ja fantaasialendu.

Ja siis lõppes kõik. 1941. aasta 14. juunil Alverite perekond küüditati. 23. novembril 1943. aastal suri Hans Alver Uuralites.

Kalli Pets
Muinsuskaitseinspektsiooni Loode-Eesti talituse vaneminspektor